Sisu tutvustus
Krahv Almaviva on kaotanud huvi oma abikaasa vastu, keda ta kunagi kirglikult armastas, ja on sisse võetud Susannast, esimesest kammerneitsist. Krahv on aga väga õnnetu, et tema pühendunud kammerteener Figaro on otsustanud Susannaga abielluda. Armukadedusest pimestatud krahv kavatseb sündmuste käiku tseremoonitsemata sekkuda. Kuid kavalat Figarot pole nii lihtne petta ning krahvinnagi pole nii hooletu ja kergeusklik, kui välja paistab …
Beaumarchais’ (1732 – 1799) legendaarne komöödia „Pöörane päev ehk Figaro pulm” on üks elegantsemaid ja kergemaid klassikalisi näitemänge. Naljakatest olukordadest kokku põimitud teos on tulvil armusuhteid, mis peidavad endas saladusi ja pakuvad ootamatuid paljastusi.
Lavastaja Sergei Golomazov on veendunud, et vaatamata dramaatilistele sündmustele, mida Figaro ja Susanna üle elavad, hoolimata neid ees ootavatest ohtudest, on tegemist lustliku ja elujaatava näidendiga.
„Me kõik sattusime rasketesse olukordadesse, mis olid seotud ennekõike sõjaga, meid tabanud sotsiaalse depressiooniga, olenemata meie elukohariigist,“ ütles lavastaja. „Sõda muudab inimese elu õuduseks, tekitab kõikvõimalikke tulevikuga seotud küsimusi. Näib, et selles olukorras on sõjavastase teatri aktuaalsus ilmne. Aga mulle tundub, et praegu on väga oluline anda inimestele, publikule lootust, tabamatut elurõõmu tunnet. See on raske ülesanne, aga proovima peab.”
Selles mõttes on lavastaja sõnul õpetlik suure depressiooni aegne kogemus, kui 1920. aastate lõpus ja 1930ndatel balansseeris enamik ameeriklasi ellujäämise piiril. Laastava majanduskriisi tingimustes ei kerkinud esile aga mitte sotsiaalne või poliitiline teater, nagu võinuks arvata, vaid hoopis sädelev Hollywood – Ameerika kino, mis loomulikult teenis oma filmide pealt raha, aga mis aitas sotsiaal-majandusliku katastroofi ebainimlikes tingimustes ka ellu jääda.
„Vaatamata sellele, et olen teinud oma parimad lavastused draamažanris, saan väga hästi aru, et praegusel ajal on draama oma puhtaimal kujul vähem loominguline kui rõõmu ja lootuse tähistamine, mida pakub „Figaro“ autor Beaumarchais. Seetõttu otsustasingi selle näidendi poole pöörduda,” selgitas Sergei Golomazov.
Antud seisukoha õigsust kinnitab tema möödunud suvel Vene Teatris lavastatud muusikalavastuse „Tavaline ime” edu. „Figaro“ saab mõistagi sisaldama ka muusikateatri elemente, need on süžees juba algsel kujul olemas. Beaumarchais` näidend eristub klassikalistest „seisuste komöödiatest“ inimväärikuse ja isikuvabaduse saavutamise tähtsustamise poolest. See on lugu õigusest olla õnnelik. Teema, mis on aktuaalne ka tänapäeval.