Üksindusest ja inimlikust lähedusest rääkiv ameerika kaasaegne näidend pakub rohkelt äratundmist. Peategelane, Yale’i ülikooli üksiklasest professor, võtab loovkirjutamise kursusel juhendada andeka, kuid saladusliku loomuga tudengi, kellega tal tekib ootamatu side. Sedamööda, kuidas nende kohtumised tasapisi kulgevad, esitab õpetaja õpilasele üllatava palve. Tundesügavast loost jääb kõlama üldinimlik küsimus, mil viisil on meil võimalik üksteisele tuge pakkuda ja mil määral me üksteist ikkagi päriselt tunneme.

“Vahel kohtame me kedagi, täiesti võõrast inimest, kes hakkab meid huvitama kohe esimesest pilgust, kuidagi äkki, korrapealt, enne kui jõuame sõnagi vahetada.” (Fjodor Dostojevski)