Põgenemisel on nurgas, laua peal, käe otsas, rongi või laeva peal ning siis taas käe otsas, laua peal ja viimaks nurgas üks ese, mis võtab kokku kogu põgenemise – kohver.

Mis on see, mida me sinna kaasa pakime? Mis on see, mis defineerib seda, kes me oleme? Kas perekonnafotod? Või väike karvane mänguasi? Voodilinad ja raha? Kas me võtame kaasa mälestusi või tuleviku? Kas me tahame kohvrisse mahutada stabiilsuse ja turvatunde või ei tea me isegi, mida me kaasa haarame?

Kohvrite pakkimine põgenemisel näitab nii inimese, ühiskonna kui ajastu kohta rohkem kui miski muu. Esemete menüü, objektide nimekiri on ühtlasi meie identiteet.

Lavastus tõukub dokumentaalsetest mälestustest erinevatest põgenemistest ja naasmistest.