Lavastusest
"Hääled tuhalinnast" on heliline, visuaalne ja rituaalne nägemus Ukrainas toimuvast sõjast. Lavastus toetub tegelike inimeste lugudele Ukrainas Mariupolis, Hersonis ja teistes linnades. Lavastus on inimestest, kes on jäänud sõja hammasrataste vahele, ning sellest, mida korraldab vene okupant Ukrainas.
nullteatris töötab juba neljandat korda teatri hea sõber Gruusiast, Tbilisi Akhmeteli nimelise Draamateatri kunstiline juht ja lavastaja Irakli Gogia. Alustas ta Eestis lavastusega "Morfium", viimati lavastas Irakli nullteatris "Hauakaevaja".
Etenduste piletitulu läheb Ukraina heaks.
Toetavad Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital ning Tampere Maja.
Osatäitjad
Näitlejad (2)
Veel laval: ja Teremin
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
See kolmveerandtund oli hästi kulutatud aeg
Tule teatrisse, kirjutas sõber ja saatis FB-lingi. Oh, kõigest 45 minutit, sobib, tulen! Vaatasin vaid pealkirja ja etenduskohta, rohkem ma eelteadmisi ei soovinud, hea oli eelarvamustevabalt end üllatada lasta. Siseneme mööda järsku kahe küünlaga ääristatud treppi alla Tampere Maja keldrisse, maksame piletite eest ja suundume istekohtadele. “Joped võite selga jätta, siin on päris jahe”, sõnab pileteid müüv ja muidu ringi asjatav Kalev Kudu. Sisetunne käsib siiski üleriided varna riputada, mida ka teen, jahedusevärinad hakkavad keha ja vaimu oodatavaks etenduseks ette valmistama. Istmeid on kokku 10, asetsevad kahes kitsas reas. Istume sõbraga esimesse ritta, vaikselt saabuvad ka teised teatrikülastajad, vabu kohti jääb 3. Tunne on peaaegu sama isiklik nagu mõne aasta tagusel Tartu Uue Teatri “Hingede öö” etendusel, aga elamus tuleb hoopis teistlaadi, see on selge. Istume, hakkab juba üsna jahe, kohvi tahaks või teed, aga pole enam aega kusagile kohvikusse joosta. Istume ja vaatame hämaras saalis ringi, 2 näitlejat on terve see aeg laval olnud, hämaras ja vaikselt. Algab. Sisseloetud heliriba kannab saali kahe naishääle jutustatud kõnekatked, mis räägivad teineteisest üle, sama tekst aina kordub. Kuulan esmalt üht, siis teist häält, siis taban end oma isiklikelt mõtetelt, sest kuulatav tekst hakkab nüristama, korduv jutt muutub tapeediks, mida enam ei märka. Ebameeldiv avastus, nagu elus üldiselt - olgu kuitahes nõme või valus olukord, kui see üle mingi teatava piiri kestab, muutub see tavapäraseks, sellele ei pööra enam erilist tähelepanu, ei jõua olla tundlik ja osavõtlik, tuimus hakkab prevaleerima, nõnda me lepime nõmedate olukordadega, ei hakka vastu, ehk isegi ei nurise, aga ei oska ka enam siiralt rõõmustada, tuimus ei lase. Tekst katkeb lõpuks, näitlejad hakkavad laval ringi asjatama, süütavad küünlaid, räägivad oma lugusid. Tükk on Ukraina sõjast, aga võib olla mistahes paigast, kust on kadunud tavapäraselt mõistetav inimlikkus ja kus ilmnevad välised võikused ning ka helged paigad neis, kes ise kannatavad…
Loe edasi
