Vaba(n)dus (2023)

Reimo Sagori lavastus Tartu Uues Teatris on padjasõda vabaduse nimel pidevalt vabandades. Lavastus katsetab ka näitlejate füüsilisi võimeid. Saavad väga hasartselt hakkama. Mõttetööd antakse ka koju kaasa.

Tartu Uus Teater ja Vanemuine tegid teineteiste majades koostöölavastused. Möödunud aastal esietendus Vanemuise väikses majas Tartu Uue Teatri lavastajate-dramaturgide peade ja käte läbi uuenduskuuri läbi teinud "Romeo ja Julia" ning sedapuhku lavastamas-loomas Vanemuisest Reimo Sagor koos Maarja Johanna Mägi ning Veiko Porkanen’iga külas Tartu Uue Teatri saalis, Martin Kork ja Ilo-Ann Saarepera kaasatud sealsest teatrimajast ning materjaliks omalooming, mis inspireeritud teemadel vabadused ja vabandused…sellest ka selline pealkiri. Minule meeldis juba see lavastaja ohjadeks antud juhtmōte: “Kas tunned suuremat vabaduse tunnet sellest, kui saad teha asju, mida teha tahad? Või sellest kui saad loobuda asjade tegemisest, mida pead, aga teha ei taha?” Ise leian, et loomulikult 2.variant…sest liiga palju on kohtustusi. Olen seda sõpradelt-tuttavatelt ka küsinud ja näib, nagu kõigil ümbritsevatel eestlastel on sama suhtumine. Esiti mõtlesin, et järsku nooremal sugupõlvel on teisiti? Igatahes 16-aastane järelkasv kodus on ka juba täiskasvanutega samal lainel…võibolla on siiski mingi vanus (lastel), millest nooremad tunnevad teisiti...nendel, kellel veel kohustused pole kasvanud üle pea? Kellel keeldusid tegemiseks on rohkem kui luba ja seeläbi ka 1.variant ahvatlevam? Kuid üllatusega tööjuures absoluutselt kõik välismaalastest teadlased (meie laboris vähemalt), arvavad, et teha seda kõike mida tahaks, on palju suurem ja väärtuslikum vabadus! Nende sõnul - "selle kannatab ju ära, mida peab tegema, aga tõeline vabadus seisneb ikka selles “kui vaid saaks”"! Tunnistan, ma ju tahaks ka nii tunda, aga oma sisemisele häälele ei saa parata… Võibolla on siis asi hoopis kultuuris? Või õnnelikkuse astmes vastamise hetkel? Või selles, kas elad kodumaal või mitte? Väga huvitav igatahes ning jätkan selle küsimuse esitamist ka vestlusteemade tõstatajana, aga ka iseenda suhtumise jälgimisena. Just selle küsimuse “huvitavuse” kandsin ka kaasamõtlema kiskuvale teatrietendusele üle. Mul oligi peaaegu kogu aeg huvitav! Ehkki muidugi lugu, kus on sees palju “lugusid” on ju ikka nii, et mõnega suhestub lihtsamalt, otsesemalt, isiklikumalt, valusamalt, naeru tekitavamalt, mõne teisega jällegi…