Ükskord elas Caroline Suburg, keda kutsuti Lilliks. Siin, Eestimaal, jah! Üldiselt ta tahtis, et naised võiksid rohkem lugeda ja vähem nurka pugeda. Aga teised ei taiband, et mida või miks – ja kus viga sa laidad, siis mine ja… eks. Tegi vägevaid tegusid, lausa mägesid lükkas. Palju raamatuid luges, kultuurile ehitas tuge. Teistele aega tal jagus, kui kündis haridusvagu, väga paljudest hoolis. “Kui hea laps oled, saad Lilli Suburgi kooli!” Ta ei olnud keskpärane, tal oli isiklikku sära ja ka põhjust teha kära, kuid ajalugu kirja pannes ta vist unustati ära. Kuid kes vanu lugusid ei mäleta, see kaugele näha sugugi ei saa. Tuletame siis meelde, meile ja teile selle eestimaa eide, kes sündis ajal, kui eit veel sõimusõna ei olnud ja mitte kellelgi eestlastest õigusi polnud. Miks? Sest tugevaim lihas on keel: see põlistab, purustab. Ja siis – me enam ei unusta.

“Lilli” on noortelavastus ühest olulisest ärkamisaja peatükist. Laval avatakse mängu ja muusika kaudu meie esimese naisõiguslase, naispeatoimetaja, naisprosaisti, filosoofi ja eestikeelse kooli rajaja Lilli Suburgi elu- ja kujunemislugu. Ajalooline kontekst pakub ootamatult otseseid võimalusi praeguste väärtuste kohta teravaid küsimusi esitada. Valitud vorm – muusikalise taustaga värssteos – on tänapäevane edasiarendus eepilisest rahvaluulest, ürgsest loojutustamise vormist. Kaasaegne kangelaseepos, igas vanuses maailmaparandajatele kohustuslik!

AITÄH
Eve Annuk, Genialistide Klubi, Margus Mauer ja Saksa Kultuuri Instituut, Jaako Lindmäe ja Haridus- ja Teadusministeerium!

TOETAJAD
Tartu Linn, Eesti Kultuurikapital, Kultuuriministeerium