Poiss, kes nägi pimeduses (2023)

Jēkabs on tavaline poiss, kelle ümber on ebatavaline olukord: tema mõlemad vanemad on pimedad. Ainsa nägijana peres on ta emale-isale silmadeks, samas tuleb vanematel poega kasvatada ja jätta talle võimalused lapsepõlveks. Näidend, mille tegevus toimub 1990ndate aastate Lätis, väikeses Cēsise (Võnnu) linnas, vaatleb Jēkabsi arengulugu. “Poiss, kes nägi pimeduses” annab vaatajale võimaluse saada teadlikuks nende inimeste käekäigust ja mõttemaailmast, keda nägijad pahatihti ei märka, ning tõstatab omal moel küsimuse ka pimedusest hingelisel tasandil.

Marta Aliide Jakovski: „Vahel näib, et ühiskond kas ei oska või ei taha näha mõningaid oma probleeme või oma liikmeid. Üks niisugune ühiskondliku pilgu äärealadele jääv grupp inimesi on need, kes on füüsiliselt pimedad. „Poiss, kes nägi pimeduses“ vaatlebki ühe perekonna lugu sedalaadi tingimustes. Selle materjaliga tegeledes, inimestega kohtudes ja nägemispuudega inimeste igapäevaellu süüvides sain ehmatuse osaliseks. Nimelt mõistsin, kui vähe on meie ühiskond nõukogude ajaga võrreldes muutunud. On tõsi, et tänapäeval on pimedal märksa rohkem võimalusi toimetulekuks. Üllatav on aga see, kui vähe meie, nägijad, lülitame pimedaid inimesi ühiskonda. Nõukogude ajal oli probleemiks, et pimedad, kes olid niigi suletud ühiskonnas, olid pimedate kogukonda kuulujatena veel omakorda suletud ühiskonnas. Kas nüüd, avatud ühiskonnas, aitame me piisavalt kaasa sellele, et pimedaid enam mitte omaette maailma sulgeda? Ühiskondlikule pimedusele ei ole 21. sajandi Eestis kohta.“

Näidendi autor Rasa Bugavičute-Pēce on noor läti dramaturg ja kirjanik. Paralleelselt näidendi „Poiss, kes nägi pimeduses“ esmalavastusega avaldas ta samanimelise romaani, mille eest pälvis kodumaal 2020. aastal maineka Jānis Baltvilksi auhinna. Romaan on kättesaadav ka eesti keeles (tõlkinud Contra).