Stereo (2022)

Murrangulistel aegadel on lavalaudadel näha klassikat- kes loeks kokku hetkel mängukavades olevad Tšehhovi näidendid? Teiseks iseloomulikuks karakteristikuks on sisekaemuslik tagasivaade tehtule. Tartu Uues Teatris algas 15. hooaeg, nende aastate jooksul oleme näinud ridamisi autorilavastusi, harjunud ära püsitrupiga (Pärn, Simson, Jakobson, Leesment) ja tutvume nüüd juba näitlejate-lavastajate uue põlvkonnaga. On õige aeg teha vahekokkuvõte, korrastada oma arusaamu ja mälestusi- seda kõike Põllu “Stereos” teebki.
Ivar Põllu lavastusi iseloomustab teatav filosoofilisus, see kehtib ka “Stereos”, kuigi selles lavastuses ei ole vahendiks tekst. See on ka igati mõistetav, oma päevikumärkmeid ei loeta mikrofoni. Kõik peab kokku jooksma ja loojal on palju kaalul- kas rahastus tuleb, trupp sobib, idee kannab? Lavastusse pannakse kogu oma energia ja siis tuleb oodata vastuvõttu: kas hakkab lõoke laulma, kas saadi aru?
Ivar Põllu on meile pakkunud ülipõnevaid autorilavastusi, muidugi on tal õigus sisekaemuseks. Kindlasti on mõistetav kõik, mis oli laval- ikka jälle selle sama kivi mäkke tarimine. Siiski tekib tunne, et ma pean olema ka solidaarne publikuga, kes ei ole näinud kõiki lavastusi ja pingutusi, mis Põllut on saatnud. Nende jaoks jäi kontseptsioon nõrgaks. Ka tundus kuidagi kohatu, et mälestusi heietavad meile uued näitlejad, olgu siis juba vana trupp ka kohal.
Kujund helide kokku kõlamisest oli võimas, kuid lõpp venis ja mulle tundus, et seda kõike oleks tore olnud Uue Teatri püsipublikul Põlludega koos lõkkeõhtul meenutada.
Muidugi ma tahan olla solidaarsena Põllu kõrval ka selles mõtterännakus, seda enam, et viimases intervjuus ta andis mõista, et kunagi ei tea, kaua teater veel kestab. Stanislavski pakkus ju, et teatri eluiga on 12 aastat. Uue Teatri kadumist ei tahaks küll kogeda. Kuidas siis öelda- lavastus oli toores, kuid mõttes oleme Põlluga. 😊
Dividual