Kirsiaed (2023)

Tšehhovi „Kirsiaiast” on saanud uuema eesti teatri klassikavaramu. Nüüdne Vanemuise lavastus on näidendi kümnes lavaversioon Eestis sellel sajandil, millele on eelnenud mitu kuulsat lavastust varasemast ajast. Mis saladus siis ikkagi peitub selles enam kui sada aastat tagasi kirjutatud näitemängus, milles on vaid üks suurem väline sündmus: kirsiaia oksjon ja selle mahamüümine? Tõsi, Tšehhovi meistrikäega kirja pandud tegelastegaleriist leiab palju muud põnevat: näiteks varjatud kiindumusi, kiivust, pettumusi, tülpimust ja ükskõiksust.

Priit Strandberg: „Tšehhov nimetab oma äärmuslikku melanhooliasse kalduvaid näidendeid ise hoopis komöödiateks. See osutus räägib nii mõndagi Tšehhovi loomingu kohta laiemalt: nutu sees on alati naer, lootusetuses lootus, lõpu sees algus, kurbuse sees ilu. See teeb tema näidendite tegelased elusaks, inimlikuks ja armsaks. Autori viimane näidend „Kirsiaed“ tõstatab küsimuse ajatutest ja ajalikest väärtustest. Kes oleks nõus müüma maha näiteks armastuse ja millise raha eest? Või lapsepõlve? Aeg möödub halastamatult ning unistustest saab reaalsus või valus kaduvik. Millest siis unistada, mille nimel elada? Mälestuste? Kannatuste? Või igaviku?