Ühel hommikul ärkab Palle üles ja avastab, et kedagi ei ole kodus. Kedagi ei ole linnas ka! Autod ja trammid ei sõida ja poed on inimestest tühjad. Jah, kõik on kuhugi kadunud ning Palle asub seiklema kohtades, kus ta varem üksi pole käinud, kuid mis kõik on lapse jaoks ühtviisi peibutavad: kommipoes ja trammiroolis, pangas ja kus kõik veel…

See pealtnäha lihtne lugu räägib ka üksindusest, peites endas filosoofilisi küsimusi üksikisiku ja ühiskonna suhete kohta.

Lavastus põhineb Taani lastekirjaniku Jens Sigsgaardi 1942. aastal ilmunud raamatul „Palle üksi maailmas”. Psühholoogist Sigsgaard võttis teose kirjutamisel aluseks tuhande nelja- kuni seitsmeaastase lapse hulgas läbi viidud küsitluse, milles uuris, millest lapsed unistavad.

Lavastuses kasutatakse liikuvale nukule tehtavat videoprojektsiooni, mis on nukuteatri jaoks uudne lahendus ning mille abil sulavad eriliseks fantaasiaküllaseks tervikuks kokku nukuteater ja animatsioon. See toob lavaloo noore vaatajani köitval ja väikelapsesõbralikul moel.

„Palle üksi maailmas” on esimene Eesti Noorsooteatri lavastus, mis on saanud alguse majasisese teatrilaboratooriumi ideekavandist.