Ranevskaja loobub elust Euroopas ja tuleb kirsside õitseajal tagasi koju. Seal pole midagi muutunud – ikka samad lood ja laulud, sama usk, samad inimesed. Kõik on nii armsalt väsinud, tüütu, rahulik, mälestustest ja painetest tulvil. Kõik näib olevat hästi, aga kodumaja on aastaid tagasi laenu katteks panti pandud, intressid maksmata, sundmüük ähvardavalt lähedal, katastroof raketina liginemas. Siiski elavad kõik majalised edasi nii, nagu poleks midagi juhtunud. Nad triivivad elu leigetel lainetel ja keelduvad tõele näkku vaatamast. Õhus on elekter ja suurte muutuste eelaimdus.

Kas pea tiiva alla peitmine ja reaalsusest mööda vaatamine aitab inimestel ellu jääda või see on just hoob, mis võtab pidurid pealt ja laseb rattad allamäge veerema? Millal ja miks saab kangelasest antikangelane? Kas need asjad, mida inimene ei näe, on üldse olemas?