Näidendi tegelasteks on lapsed ja noored, kes elavad ilma vanemateta omaloodud kogukonnas, mis on nendele lastele ainus viis mitte jääda üksi. Kogukond on neile justkui karkudeks, mille toel edasi minna. Läbi selliste „nähtamatute” laste silmade jutustab näitemäng loo täiskasvanute ja laste suhetest kaasaegses ühiskonnas ning püüab peegeldada kõige valusamaid punkte meie suhetes lastega.

Muuhulgas kangastub meile pilt maailmast, kus lapsed sooviksid elada, ja see paik on iga lapse kujutluses isesugune. Igaüks unistab ja püüab siin ilmas hakkama saada omal ainukordsel viisil, aga tõdemus, et päris üksi ei oska ega suuda elada keegi, on ühine. Hommik võib olla öö lõpp, aga ka päeva algus.