On päikesepaisteline varakevadine ilm. Võõrasisa ja võõrastütar põletavad jõeluhal kulu, et kevadised meetaimed kiiremini tärkaks. Nad on teineteisest küllalt kaugel; mõlematel on käes põlevad tunglad, millega läidavad luhamaal püssirohukuiva mullust heina. Kõrge mühisev leegisein tõuseb nende vahele. Ja korraga ajab äkiline tuulepuhang tule otse KILDU poole. Tüdruku riided süttivad, ta põleb kui elus tungal ning jookseb kiljudes JÜRGENI poole. Viimane tormab võõrastütrele vastu, paiskab tüdruku pikali, kustutab tema leekides keha… ühel hetkel täituvad KILDU silmad pisaratega, ta embab võõrasisa ning surub oma huuled mehe suule…

„Mis siis toimub, kui mesitarru satub teine mesilasema?“
„Toimub võitlus.“
„Võitlus elu ja surma peale.“

„Noor jää“ on psühholoogiline sisevaatlus ühe väikese kogukonna elust ja tegemistest. Loo sündmustik kulgeb maalilises maamõisas, mesitarude vahel. Valdholmid on mesinikud. Amet on liikunud põlvest põlve, aegade hämarusest, kuni hetkeni, mil kaua kestnud harmooniasse tekivad mõrad. Mehe ja tema võõrastütre vastastikune kiindumus areneb millekski enamaks: kireks, armastuseks, lammutades hingetu loodusjõuna enese ümber kõik, mis näis vankumatu ja igavene.

Autori sõnade järgi on armastusest olulisem veelgi inimmoraal, ilma milleta ei saa armastus mitte kuidagi kuuluda inimtunnete valda, vaid on animaalne. Ilma moraalita olemine on ego-eksistents – mitteelu. Lähtudes vaid tundeloogikast, kaotavad mõisted moraal, eetika ja usaldus oma tähenduse: südameteleastuja leiab oma õnne tipult tühja koha.

Kirjanik Nikolai Baturini teosed tõusevad meie kirjandusloos esile ülimalt omanäolise keelekasutuse ja avara maailmatunnetuse tõttu. Mulgi murre, kujundite paljusus, huvitava kõlaga leidsõnad ja mütoloogiline taustsüsteem loovad tekstirägastiku, milles ekslemine võib viia iga lugeja erinevasse kohta.