Arst (2022)

Tõstatab küsimusi. Mis on õige ja mis on vale? Kuhu võib viia jäikus või põhimõtte kindlus? Kas ja kellele saad elus loota?
Kui pastor lõpuks tuleb arsti käest vabandust paluma on viimane tööst ja lähedastest ilma jäänud ja netimaailm elab oma elu edasi. Mõlemad süütavad sigaretid ja tunnistavad,...
Super head naisosatäitjad.
Väga kurb lugu algusest lõpuni.

Näidendis oli vähemalt kaks tegelast, kes nägid välja nagu suvaline inimene tänavalt ja nad nimetasid end neegriteks. Tegelikult mitte neegriteks, vaid mustanahalisteks – poliitkorrektselt. Ühega neist oli selline jama, et ta trügis ennast tutvustamata sisse ja pärast süüdistati teda takistanud isikut rassismis. Kust kurat pidi see takistanud isik teadma, et ta takistab eesõigustatud isikut. Ja justkui oleks neegritel suurem õigus võõras haiglas minna, kuhu süda kutsub? Kust pidi vaataja võtma selle teadmise? Ah, hiljem seletati … Seda lahknemist on võimalik seletada mitmeti, aluseks ikka teatritinglikkus ja selle mängureeglid. Seletuse määrab kontekst. Teises vaatuses teevad kõik erinevat liiki eriõiguste nõudjad kambaka ausale inimesele, kes arvab – õige hõlma ei hakka keegi. „Kanakarja kambakas“ – väljendit kasutati ka selles näidendis. See väljend pärineb Ken Kesey raamatust „Lendas üle käopesa“, kus sellega iseloomustatakse hullumaja patsiente, kes kargavad kõik kambakesi ühe kallale. Eesti teatris on seda mängitud kaks korda – neist esimene, Tõnu Kark’iga peaosas, oli ülioluline omas ajas. Kui käopesas oli kuri ainuisiksustatud - Õde Ratched, siis oli siin kümneid tuhandeid väikeseid õde Ratchedeid, kes andsid sotsiaalmeedias hagu. See valgetele näitlejatele nende loomuliku näovärvi säilitamine näitab mulle lavastaja ettevaatlikkust me ümber saalivate õderätsedite ees. On Ameerikast pärinev keeld valgete näitlejate tumedaks grimmeerimise suhtes – nende ajaloos on olnud „bläkfeissi“ mõiste, sellega olla ammustel aegadel heidetud nalja mustanahaliste üle. See täieline „bläkfeissi“ keeld on juba aastaid tagasi jõudnud ka siia – parem karta kui kahetseda. Kogu see temaatika tundub olevat ka kriitikuid ettevaatlikuks teinud. Lavastati neli aastat tagasi, Karmen Tabor sai suure näitlejapreemia, aga arvusutusi kuidagi napib. Parem vait olla kui kanakarja enda kallale meelitada. Käisin hiljuti vaatamas. Oli üks viimaseid etendusi statsionaaris. Nüüd tehakse üks ringreis suurtes teatrimajades ja siis võib hüvasti öelda. Kuigi viiendik saali oli tühi, seisis publik lõpus püsti. Ma ei olnud esimene tõusja, aga olin see, kes üritas aplausi…