Meil kõigil on yhel hetkel silme ees olnud tyhi tuba. Kas kujutluses või reaalselt: on vaja seda kujundada ja luua sinna eluks vajalik elamise masin. „Majahoidja“ pakubki erinevaid kujutlusi, kuidas oma kodu ylesehitamisele mõelda.
Kaks venda arendavad kinnisvara. Yks on nii rikkaks saanud, et mõtleb ainult, kuidas oma kätega midagi tõelist teha, näiteks kuur ehitada. Kuigi tal on kuldklotser ja kašmiirmantel. Samas on ta hankinud myygiks kriminaalset kraami, nagu vaktsiinid, relvad, sigaretid, väga head meeste- ja naistekingad. Teine vend ei malda paigal pysida ja genereerib ideid, kuidas täiuslikult sisustada kõrghooneid. Kuna nende äri-ideoloogiad ei kattu, tuuakse majja yks kogenud inimene. Majavalitsejaks. Äriinimestel on ikkagi vaja maa soola, kes tunneb elu ja oskab inimlikult majandada.
Tuba saab kujundatud – no see pole enam korter, see on loss!
Aga äkki on see, kes tuli, vendade isa?
– Hendrik Toompere
