Alina (2021)

“See on piinlik hetk, kui inimene kukub. Kui jõuaks, keeraks pea ära, aga see juhtub nii äkki. Nägu moondub, käed vehivad õhus, ei saa kuskilt kinni, suust tuleb karje, nagu kurt kisendaks, tasakaal kaob, kontrolli pole. Inimene, kes just seisis või kõndis täitsa normaalselt, läheb järsku vedelaks ja variseb lihtsalt maha.”

Kui inimesed ei saa enam endaga hakkama, kuhu nad siis lähevad? Eks ikka nende juurde, kes neist hoolivad. Kui selliseid veel on. Aga kuhu lähevad need inimesed, kelle juurde tuldi? Nemad ei lähe kuhugi. Nemad jäävad paigale. Sest raskusjõud on väga suur. Maapinna poolne raskusjõud, teise inimese poolne raskusjõud. Jääme paigale. Armastusest saab sõltuvus ja hoolimisest kohustus. “Alina” uurib suhtlust, kus kõige olulisem jääb alati ütlemata.