Kolm õde (2021)

Minge vaatama. Mõnus vaatamine kõigile ja eriti neile, kes on lugenud Tšehhovi kolme õe raamatut. Mina, kes pole kolme õe raamatut lugenud vaatasin etendus suure huviga. Väga meeldivad kostüümid. Etendus on kindlasti oma publiku leidnud.

Tšehhov kirjutas "Kolm õde" algselt ju komöödiana. I. Vihmaril on õnnestunud tuua lavale nostalgiat, irooniat ja igatsust täis tõlgenduse. Kostüümide ja soengutega mäng saab võimsaks kujundiks, lavaline liikumine meenutas "Tartuffe". Pinget hoiab kontrast õdede igatsuse ja jõuetuse vahel. Eriliselt paistis silma A. Vaarik, kes loob täiesti unustamatu Kulõgini rolli.
Lavastaja oli üsna jõuliselt rookinud harjumuspäraseid kihte tšehhovlikust lavastusest ja jätnud tuuma, millele näitlejad oma rollid ehitasid. Tšehhovi tekstis on ju kõik laused näidendi teenistuses, stseene ühendavaid vahetekste polegi- seega on õdede lavale toomine Vihmarile põnev väljakutse (vt ka Must Kast "Kolm õde"). Tšehhov on aegumatu ja Vihmar võimekas lavastaja.