Inimesed ja numbrid (2020)

Aastal 2018 elas absoluutses vaesuses 2,4 protsenti Eesti elanikkonnast.

Suhtelises vaesuses oli aga 21,7 protsenti elanikkonnast ehk 284 300 eestimaalast. Kes nad on?

Kus ja millistes tingimustes elavad need inimesed, pea veerand Eesti elanikest?
Kui kaugel sellest elatustasemest olen mina või minu lähedased?
Milles seisneb erinevus vaese ja rikka vahel, kui palganumber kõrvale jätta ja võtta fookusesse hoopis inimeste kodud?
Numbrite maailm on anonüümne ja külm – kaovad kõik hallid varjundid ning alles jääb ainult must ja valge; on ei ole; rikas või vaene; edukas või edutu.

Lavastus aga viib vaatajad inimestele lähemale, nende koju, et vaadata jäigast statistikast kaugemale.
Kas erinevate elatustasemete esindajate kodud on tõesti nii selgelt eristatavad?
Mille põhjal me hindame, kas keegi on jõukas või vaene?
Mida ütleb kodu inimese sissetuleku, enesekuvandi ja unistuste kohta?
Kas vaesuse tunne on midagi muud kui vaesus ise?
Mis tunne meil võõra inimese kodu esmakordselt väisates tekib?
Kas see tunne võib petta?