Kuskil kaugel, metsa veerel või soo serval, on üks talu, kuhu naabrid ei paista. Õhtul ei lase ritsikate kõrvulukustav sirin seal rahulikult magama jääda ja hommikul ajab lindude vali laul varakult une ära. Värskelt niidetud heina lõhn seguneb lambasõnniku aroomiga.

Paljajalu õitsvas ristikheinas joostes saab herilaselt nõelata, aga teeleht võtab valu mõne hetkega ära. Kui heinamaal pikali heita, et rünkpilvi vaadata, siis tungivad heinapebred krae vahele ja kõditavad. Kui kass mõne linnu maha murrab, tuleb linnuke matta vana kase alla ning tema haual mõni kurblik laul laulda. Igal laupäeval on saun ja igaks saunakorraks tehakse värsked vihad.

Kaks korda nädalas käib vanaema külas värsket piima toomas ja korra nädalas tuleb bussipeatusse kauplusauto linnatoitudega. Igal õhtul enne kella üheksat kõlab Vikerraadiost unejutt. See talu on kuskil veel alles. Aga me jõuame sinna õige harva. Ja siis ka enamasti unes.

„Kadunud kodu“ on unenäoline rännak sellesse tallu ja sellesse suvve, kui kõik oli alles ees, saatjateks Ernst Enno ja Madis Kõivu tekstid ning Pärt Uusbergi koorimuusika.