Eluhingus (2017)

„Ma keeldun laskmast end määratleda minu elus oleval mehel!“ – Kuigi kahe naise pikk öine vestlus keerleb ühe mehe ümber, kes ühele neist oli kakskümmend viis aastat abikaasa ja teisele armuke, on too mees (kes nüüdseks kolmandaga kadunud nelja tuule poole) vaid kokkusaamise ajend. Kaks 60ndates eluaastates naist vaatavad ühel pikal öisel jutuajamisel tagasi oma elule ikkagi selleks, et selgust saada iseendas, oma valikutes, oma vajadustes, oma minas. Pikad aastad armastust ja valu, kiindumust ja reetmist – miks sa tegid just selliseid otsuseid, mida püüdlesid ja ootasid, kas oled iseennast ikka päriselt mõistnud?

Madeleine, pensionile jäänud muuseumikuraator ja islami kunsti asjatundja elab eraklikult ühel väiksel saarel, kui ühel päeval tema habras rahu mõraneb: Frances tahab temaga vestelda. Äsja romaanikirjanikuna tuntuks saanud Frances kirjutab raamatut tunnetekolmnurgast, mille tekitas tema advokaadist eksabikaasa ja mille kolmas osapool ongi Madeleine.

„Eluhinguse“ autor David Hare kirjutas esmalavastuse kavalehes: „See pole enam keskiga, kuid kindlasti mitte ka vanadus. See on midagi vahepealset… Tahtsin kirjeldada kahte naist just sellisel hetkel: neil on pikk minevik selja taga, kuid ees tähendusrikka tuleviku ootus.“

„Eluhinguse“ jõudis lavale Londonis Royal Haymarketi teatris 2002. aastal, laval kohtusid kaks briti teatri grande dame’i Judi Dench (Frances) ja Maggie Smith (Madeleine).