Islandi kell (2012)

„Islandi kell“ põhineb Nobeli preemia laureaadi Halldór Kiljan Laxnessi (1902–1998) samanimelisel romaanil, mis kauges saareriigis on erakordselt populaarne. Küllap seepärast, et teos räägib kõigest inimlikust: sügavatest tunnetest, inimeseks jäämisest, eneseohverdusest ja unistustest, ent ka hingelisest pehkimisest, alatusest, kõrkusest ja piiratusest. Kõike seda nii traagilises kui ka koomilises võtmes. Laxness on pöördunud oma rahva juurte juurde, kasutanud islandi saagade stiili ja ajaloolisi sündmusi ning prototüüpe 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguseses.

„Islandi kellas“ on kolm peakangelast: talumees Jón Hreggvidsson, Snæfríður Íslandssól (tõlkes: Ilus kui lumi, Islandi päike) ja arhivaar Arnas Arnæus. Jóni kuju põhineb ühe talumehe autentsetel kirjadel, kes pidas eluaegset võitlust oma õigeksmõistmise nimel. Arnase prototüübiks oli aga Taani kuninga arhivaar Árni Magnússon, kes kogus ja säilitas muistseid saagakäsikirju – ja tegi seda islandlaste jaoks kõige raskematel rõhumise ja vaesuse aastatel!

Kuid „Islandi kell“ on ka eepiline jutustus väikese rahva võitlusest enese säilitamise nimel ajal, mil kõik tundub kokku varisevat.

Romaani ja dramatiseeringu tõlkija Askur Alas: „Siin on peidus nii ajalooline romaan, traagiline armastuslugu kui ka pinget kruviv, ent samas humoorikas põnevusjutt. Kuid üks on kindel: siin on lugu islandi rahva – ning võib-olla kõigi väikerahvaste – iseseisvusest, algul selle masendavast kadumisest, siis taastamise lootusekiirest, väärtuste otsimisest rahva südamest ja juurtest. Ehk just seetõttu võib „Islandi kell“ olla eestlastele eriti oluline.“

Mait Malmsten (Magnús Sigurðsson) parim meeskõrvalosa 2012. aastal.