Panso (2010)

Tants algab iga põlvkonnaga uuesti ja ainult aurukatel teab, et see on juba olnud.

Voldemar Panso (1920–1977) näitles, kirjutas, õpetas, lavastas. Viimasel viiel aastal veetis palju päevi haiglas, kus kirjutas perfokaartidele oma doktoritööd ning järge raamatule “Naljakas inimene”. Vahel need teemad segunesid ühte ja Panso lõputööst pidi tulema ülemlaul elule – võllahuumor, mille kaudu jõuab kõige lähemale igavesele ja igiinimlikule.

Vahetult enne infarkti oli Panso valmis saanud “Tantsu aurukatla ümber” (1973) – esimene omaaegne lavastus, mis puudutas Eesti lähiajaloo valusaimat, küüditamise teemat. Selles mängisid mitmed tema enda õpilased. Oli aeg, kus lambad kõnelesid ja näitejuhi abi märkis etenduse kohta, et “kahjuks aplausiderohke”. Infarktile vaatamata jätkas Panso tööd enda rajatud Lavakunstikoolis kuni lõpuni, kerkokellani.