Henrik Ibseni näidendites kummitavad sageli minevikuvarjud. Ka siin. Inimeste püüdlusi kammitsevad nende endi aastakümnete tagused teod ja suhted. Uues vihas ja uues lootuses on möödapääsmatult ikka sees kunagine armastus, võim, raha, vanad varjud kujundavad tulevikku. John Gabriel Borkman spekuleeris palju aastaid tagasi investorite rahaga – või oleks õigem öelda, et püüdis seda kavalalt investeerida? – kuid tema peale kaevati, ta jäi vahele ja võlausaldajad kaotasid oma raha.

Borkman lükkas kunagi tagasi ka oma noorpõlvearmastuse Ella ja abiellus tema õe Gunhildiga, sest nii oli kasulikum. Nende poeg Erhart Borkman on nüüd üliõpilane, õed aga omavahel sügavas tülis. Kõigil neil on minevikuga arveid klaarida ja kõik seovad oma lootusi Erhartiga. Lunastada vanemate vaen ja illusioonid – milline koorem noorele mehele… Varjude kütkes elades muututakse ka ise varjuks! Et ellu jääda ja ehk isegi õnne leida, tuleb nende käest põgeneda – olgu metsa talvetormidesse või siis elutormidesse.