Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne.
Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas „Keskööpäikese“ trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“, mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm.
„Keskööpäikest“ iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.
Kasutatud tekstid: Friedebert Tuglas, „Võhiku mõtteid“; William Shakespeare, „Hamlet“ (tartu murdesse tõlkinud Mats Traat, seto keelde tõlkinud Õie Sarv); Friedebert Tuglas „Popi ja Huhuu“; Edgar Allan Poe, „Võitja uss“; Anton Tšehhov, „Kajakas“; Arthur Valdes, „Öine tund“; Aleksander Tassa, „Põrgumäng“; August Gailit, „Kunstnikkude ülevaatlik paraad“; Friedebert Tuglas, „Kuldne rõngas“; Arthur Valdes, „Teile ja iseenesele“; Edgar Allan Poe, „Reetlik süda“; Jaan Oks, „Tundmatu elajas“; Friedebert Tuglas, „Aja vaim“; Friedebert Tuglas, „Vilkuv tuli“; Gustav Meyrink, „Golem“; Friedrich Nietzsche, „Hull inimene“.
