Dostojevski romaanis “Idioot” ei ole Rogožin peategelane, pigem on ta punkt, kuhu on võimalik jõuda. Ta tuleb sopast ja vajub mülkasse, tema tahe on vankumatu ja pilk põletab. Miks ta pole kangelane? Rogožin otsib rahu sealt, kust leiab meeletust, püüab jõuda õnneni õnnetust toovate vahenditega. Ent isegi kui ta on lootusetult hukule määratud, on võimalik, et ta leiab pääsetee hukatusest endast. Kas kõige halvemas ei peitu midagi parimast?

Kui kõik halb saab alguse millegi puudumisest, siis kas selle meelevaldne omastamine saab olla lahendus? Rogožin ei tea veel, mida ta vajab, aga ta teab, kuidas seda saada. Ta teab, et juba varsti jõuab ta selleni. Kohe on see käes, peos, paigal, kuulub ainult talle. Veel natukene ja siis kuulubki see talle.