Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ on üks psühholoogilise ja kriminaalromaani tippsaavutusi maailmakirjanduses.

Mida kujutab endast inimene enese sees? Kuidas tekib inimese sees südametunnistus, tegu, eneseteadvus?

Igor Lõssov jätkab vaatajatelt suure tunnustuse saavutanud lavastuses „Öö Evale“ alustatud teemat.

Fjodor Dostojevski suur paradoks seisneb selles, et ta ise pidas end puhtalt vene kirjanikuks, aga osutus üheks kõige tähtsamaks maailmakirjanduse loojaks. Tal on kogu maailmas mitte ainult lugejaid ja vaatajaid, vaid ka järgijaid, kes kasutavad just tema meetodit haige, külmasaanud hinge uurimiseks.

Iga ajastu, iga kirjandus-, teatri-, seejärel ka filmiepohh leiab Dostojevski teostest midagi, mis aitab mõista toimuvat, aitab mõista kaasaega. See näitab, et tema looming on geniaalne.

Igor Lõssovi lavastatud „Kuritööd ja karistust“ tuleks nimetada „Üleastumiseks ja karistuseks“, kuna Dostojevskit pikka aega ja süvenenult uurinud lavastaja räägib laval just sellest, kuidas inimene on oma eesmärkide saavutamiseks sunnitud mingist piirist üle astuma – astuma üle teise inimese, üle iseenda või otsima teid ja võimalusi üleastumiseks teisi jäljendades.

Kui me ringi vaatame, siis saame kurvastusega aru, et niimoodi nüüdisaegne maailm üles ehitatud ongi…