Kui kõrgel olid lauad ja laed,
kui lähedal oli päike,
kui lähedal taevas,
kui kaugel aed
ma olin väike.
– Betti Alver

„Tulipunane vihmavari” toob teatrilavale kahe õe lapsepõlvemängud ja lusti, rõõmud ja tujud – ning vihma, mis kõneleb ladina keelt. Betti Alveri tuntud luuletuse põhjal on sündinud sõnadeta lavastus, mis on mõistetav vaatajatele alates kolmandast eluaastast.

Lavastaja Karl Sakrits: Kirjanik Betti Alver on luuletajana mulle südamelähedane olnud juba lapsepõlvest. Oleme Bettiga mõlemad ju sama kodulinna, Jõgeva lapsed, ehkki sündinud ja elanud väga erinevatel aegadel. Seega ei ole ma Bettiga küll kunagi kohtunud, kuid tema luulet lugedes tunnen siiski, et oleme tuttavad.
Betti Alver ise on öelnud, et selles loos pole midagi juurde luuletatud – kõik juhtus täpselt nii nagu kirjas on. Mina siiski luuletasin juurde – enda ja näitlejate lapsepõlvemängude põhjal. Nii sündiski pea sõnatu lavastus, mis, ma usun, pakub palju rõõmu praegustele ja äratundmist endistele lastele.