Matteo Spiazzi lavastus “Persona” erineb oluliselt traditsioonilisest sõnateatrist. Nimelt mängivad neli näitlejat laval maskides ja vaikides. Liikumist ja kehakeelt kasutades toovad näitlejad vaatajani inimeste varjatud ja ebatäiuslikud küljed.

Üks korter. Neli inimest. Ebatäiuslikud suhted.

Loos kujutatud põlvkond on üles kasvanud moonutatud kujutluspiltide najal, jälitades iga hinna eest oma unelmaid, et jõuda tõotatud õnneni. Sest lõpp peab ju alati õnnelik olema.

Neli noort inimest on sattunud veidra kooselu lõksu, sest see on nende ainus võimalus pääseda tööorjusest, raha nimel vihatud töö tegemisest. Nad on eksinud, nad ei tea enam, kes nad on või kuhu viib nende tee.

Selles korteris sünnib lugu läbi rea situatsioonide, mis avavad tegelaste naljakaid, õrnu, keerulisi, unenäolisi ja inimlikult ebatäiuslikke külgi. Kõik, mis juhtub, on vaid üks hullumeelne otsing iseenda identiteedi järele – on see siis ruum, mask, isik, hetk või puhas illusioon?