Linn (2008)

Jevgeni Griškovets, autor, keda on nimetatud ka “viimaseks linnaromantikuks”, jutustab näidendis “Linn” Sergei Basini (“meie aja kangelase”) kaudu tragikoomilise loo N. firmas töötavast kriisiseisundis intelligendist, kes kavatseb ja ei kavatse, otsustab ja ei otsusta sõita teise linna. Teadmata millisesse, teadmata, millal tagasi tuleb. Ja sõita mitte millegi pärast, lihtsalt selleks, et saada ära sellest linnast, kus tal iseenesest kõik väga hästi laabub. Enne ärasõitu peab ta rea kõnelusi oma lähedastega – abikaasa, sõbra ja isaga. See on lugu kahest linnast ja vajadusest elu mõtte järele.

“Kõige raskem on olla siis, kui me ei tea, mille nimel elada. Kuid ühel hetkel peab igaüks küsima, miks ta midagi teeb ja leidma vastuse, mis suudab selle küsimuse üles tõsta. Selle küsimuse ette pannakse meid kõiki sõltumata sellest, kas oleme julged, aga vastamine eeldab julgust. Nagu ütles minu õpetaja Karl Ader: “Seda mõõka, mida te enda vastu tarvitate, ärge laske rooste minna.” Ka teatri üks aspekt võiks olla see, et inimene saab nende asjade üle koos näitlejatega mõtiskleda. Küsimine elu mõtte järele on omane inimesele, mitte loomale. Kits või orav on väga sümpaatsed, aga nad ei küsi kunagi, miks ma hüppan?” (Lembit Peterson intervjuus “Postimehele” 7.06.2008)

Jätkates vene klassikalisest kirjandusest tuttavaid teemasid, toob Venemaa ja Euroopa teatrilavadel paljumängitav Griškovets samas meie ette tänase päeva tegelased, kes oleksid otsekui meie endi pealt maha kirjutatud.