Muusikaline armastuslugu inimeseks olemise imelisest kergusest ja imekspandavast raskusest.

Elas kord üks võlur. Võlur armus ja abiellus ning temast sai tavaline inimene. See ei kestnud kaua, sest kui sa oled kord võluriks loodud, ei lepi sa kunagi tavalisega. Võlur segas ennast noorte inimeste armuloosse. Kõik läks segi ja sassi. Võlur proovis ja proovis, aga ükski ime ei aidanud. Loomulikult. Ole sa võlur või maag, kui tegemist on inimestega, ei aita võlumised ega trikid.

Inimesed armuvad – see on nii tavaline. Lähevad tülli – selles pole midagi iseäralikku. Mõned peaaegu et surevad armastuse kätte – täiesti tavaline. Aga vahel harva, kuid siiski mõnikord saavutab tunnete jõud sellise täiuse, et tavaline armastus võib korda saata imesid. See on niihästi tavaline kui ka ebatavaline.

Vene näitekirjaniku ja stsenaristi Jevgeni Śvartsi 60 aastat tagasi kirjutatud lüüriline armastuse lugu – maagiline, muusikaline melodraama.

Allegooriline mõistulugu, kus kohtuvad Hirm ja Arm, Maagia ja Mehhaanika, Nostalgia ja Navigeerimine, Tahe ja Tahtejõuetus – lühidalt kohtuvad tuttavad ja igapäevaselt tavalised olukorrad ja juhtumised. Sõna saavad ka Usk, Lootus ja loomulikult Armastus.

Laulude ja muusikaga põimitud imeliselt tänast päeva peegeldav lugu, kus vaadatakse otsa Hirmule – tundele, mis tekkib kui inimese turvalisust ähvardab miski mida ta ei tunne. Lugu armastusest ja kaastundest, mis aitab meil ületada erinevusi. Armastus seljatab Hirmu ja tuletab taas meelde, et meie kõigi tõeline olemus on soe ja armastav süda. Imeline lugu – täis ebatavalisi sündmusi ja täiesti tavalisi imesid.