Mida tunneb üks autokastist teele kukkunud õun? Ilmselt sama, mida meie kangelane, kes avastab ennast Londoni külmadelt tänavatelt ilma raha, passi ja sõpradeta. Ihuüksi ja üleliigne, tühi nagu tuules laperdav kilekott.

Emigratsioon, teistpidi vaadates immigratsioon on põletav ja valus teema. Enamasti seostub immigrant kellegi võõraga. Aga kui katsuda ette kujutada, et see võõras on tegelikult „oma poiss“? Veel mõnda aega tagasi lahkuti nii Eestist kui ka mujaltki Ida-Euroopast umbes samal moel, nagu tänapäeval siia tullakse. Näiteks autokastis. Või paadiga. Või jalgsi, üle piiride „lipsates“.

„Väljaheitmine“ on tõestisündinud lugude põhjal valminud odüsseia vihasest noorest mehest, kes rändas koos teiste saatusekaaslastega 1990. aastatel Londonisse õnne otsima. Emigreerus.

Autori sõnutsi on tema näidend katse uurida seda miskit, mida me kutsume identiteediks. Ehk avaldub see kõige paremini justnimelt millegi või kellegi teisega kohtudes, teistsuguste identiteetidega kokku põrgates? Mis koht võiks olla selle fenomeni uurimiseks parem, kui maailma metropol London, kus immigratsiooni ja identiteedi küsimus puudutab igaüht, nii pakistanlasest juurviljakaupmeest kui ka Sansibaris sündinud superstaari.

Hendrik Toompere jr sai 2017. aastal „Väljahetmise” lavastuse eest Eesti teatri aastaauhinna lavastajale.