Ugala teatri trupp pidas 1936. aasta oktoobrist 1937. aasta juunini majaraamatut, mille külgedelt leiab sissekandeid erinevatest juhtumistest, sonette, vemmalvärsse ja isegi ühe satiirilise värsspoeemi. Nüüd, 83 aastat hiljem astuvad need lood ning loojad raamatu tolmunud lehekülgede vahelt ellu ja fööniksina kerkib meie ette tollane Ugala teater – need inimesed oma väikeste ja suurte rõõmude ning murede, mõtete ning tunnetega, mis pahatihti mõjuvad ootamatult äratuntava ja lähedasena, nagu vaadatuna mõnest kummalisest kõverpeeglist.
Me saame osa nende proovidest, etendustest, ringreisidest, armumistest ja nöökamistest, kuid ka ühiskonna- ja kultuurikriitilistest mõttekäikudest.
