Kirjanik Eeva Park on eesti prosaist, luuletaja ja näitekirjanik, kelle loomingus põimuvad psühholoogiline realism, mälu, keerulised inimsuhted ning ühiskondlikult valusad teemad. Ta alustas luuletajana: esimene kogu „Mõrkjas tuul“ ilmus 1983. aastal. Hiljem on Park avaldanud romaane, novellikogusid ja luulet ning kirjutanud ka näidendeid ja kuuldemängu.
Tema olulisemate proosateoste hulka kuuluvad romaanid „Tolm ja tuul“ (1992), „Naeru õpilane“ (1998) ja „Lõks lõpmatuses“ (2003) ning novellikogu „Pääse karussellile“ (2000). Inimkaubandust ja ohvriks sattunud noore naise saatust käsitlev „Lõks lõpmatuses“ tõi Pargile Eduard Vilde kirjandusauhinna ning on ilmunud mitmes võõrkeeles.
aastal pälvis Park Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia vabaauhinna mälestusteraamatu „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ eest. Teatriloomingusse kuulub muu hulgas näidend „Igavikumehed“, mis jõudis Margus Kasterpalu lavastuses publiku ette 2026. aastal Eduard Vilde muuseumis.
Park kasvas kirjanike Aadu Hindi ja Minni Nurme peres. Ta on kirjeldanud oma kirjanikuteed ka teadliku püüdena leida vanemate tugeva loomingulise pärandi kõrval iseseisev hääl; perekonna- ja mäluteemad on hiljem kujunenud oluliseks osaks ka tema enda loomingust.
ELAB / AI
