See oli lihtsalt täiesti muljetavaldav, kuidas umbes ühe tunni jooksul terve Eesti ajaloo läbi elada sai.

Usun, et läksin etendust vaatama peamiselt reklaamilt nähtud armetu Aivar Tommingase ja samovari pärast. Ja see reklaam võtab tegelikult kogu sisu ühe pildiga kokku. Ma nautisin lisaks vanaaegsele maamõisa õhkkonnale ka suurepärast duetti: Sagor ja Luhse noore abielupaarina. Muige tõi näole mõisavalitseja, kes oli liiga kaua saanud peremehetseda ja muidugi… Loe edasi »

Valisin selle etenduse kuupäeva ja lavastaja järgi. See oli minu esimene esietenduse külastus üldse, aga loodetud kustumatut muljet ei jäänud. Kas oli süüdi reedeõhtune väsimus või taevas rippuv täiskuu, aga mul oli tunne, et olen lihtsalt sattunud ühte ruumi põikpäiste ja ebaviisakate tülitsevate inimestega, keda ma ei suuda lahutada ega… Loe edasi »

Jõudsin napilt viimasele etendusele ja olen väga rõõmus, et lapsega sinna läksin. Täiesti siiralt nautisin koolihoovi püstitatud lava ja selle läbimõeldud kujundust. Lapsed/noored mängisid täiesti usutavalt ja siiralt. Vahepeal tuli pisargi kurku, kuigi lugu on ju ammusest ajast tuttav ja teada. Mina ja mu 8-aastane tütar saime väga mõnusa elamuse.

Viimastel etendusel on teistsugune “vibe” kui esimestel. Mulle öeldi, et pean kindlasti selle etenduse ära nägema ja ma olin nõus, sest mul oli meeles, kuidas 2018 sellesama soomusrongi replikat üle Eesti esitleti. Mulle tohutult meeldis see idee: kuidas on 100 aastat muutnud Eesti elu, meie ideaale ja väärtushinnanguid, ootusi tulevikule.… Loe edasi »

Pean tunnistama, et selline “ekspeditsioon” oli minu jaoks harjumatu ja mugavustsoonist välja kiskuv, aga samas mingil moel ääretult kaasahaarav. Ka vähema müra ja suitsuga oleks siinne konservatiiv ilmselt oma tuleristsed ja suurpuhastuse kätte saanud… Väga omamoodi ja silmiavav. Omapärane lüke on Pääru Oja videoekraanilt mõtteliini toetamas. Vaatasin Tartu Üliõpilasteatri majas,… Loe edasi »