Elleni sekund (2025)

1972. aasta detsembrikuu pärastlõunal, pärast poeskäiku, kui Jaan on alla vastu tulnud ja poekotid üles tassinud, et kohe jälle oma kabinetti kaduda, istub 44-aastane Ellen viivuks elutoa akna alla. Ere talvepäike pimestab silmi. Varajane ärkamine, argitoimetused ja poolik tõlketöö on teda rammestanud ja väsitanud. Korraks tunneb Ellen kerget peapööritust, näeb eredaid laike silme ees tantsimas ja siis on see möödas. Keegi hõikab teda ja asjalik päev läheb edasi, sest tegemist on küll ja küll. „Jah, ma tulen!“, hõikab Ellen ja kõik jätkub…, kuid päikesevalguse puudutuse ja kahe südamelöögi vahele oli jäänud üks värelev sekund, kus maailm ei püsinud päriselt paigal. Just nagu koridoris, mille mõlemas otsas olevad uksed on pärani lahti, näeb Ellen kogu oma elu tagasi alguseni ja sellest detsembri pärastlõunast kuni lõpuni. Näeb oma vasesepast isa pahklikke käsi ja omaette pomisevat Jaani tokiga prügi korjamas, esimest suudlust Toomemäel ja sadamast lahkuvat Georg Otsa, võililli Kassari tee servas ja puruks pommitatud Tallinna, kirjutuslaua kohale kummardunud kirjanikku ja rohelist klaasikildu kõnniteel. Näeb onu Ööbikut ja Krõlli, Pille-Riini ja Pika Hermanni torni, kus vahetuvad lipud… Näeb justkui kõike korraga: nii seda, mis läinud, kui seda, mis jääb.

Lavastus Ellen Niidust – kirjanikust ja emast, täis pealehakkamist ja elurõõmu. See on lugu väikestest hetkedest, mille mäletamisest kasvab midagi suuremat kui elu ise. Midagi, mida saab nimetada õnneks.