Von Krahli teater ja Rahvusooper Estonia alustavad hooaega põneva koostööprojektiga, mille raames jõuab lavale Eestis seni esitamata Viktor Ullmanni ühevaatuseline ooper „Atlantise keiser“.

“Atlantise keiser”, alapealkirjaga “Surma sõnakuulmatus”, keskendub müütilise Atlantise keisri diktaatorlikele püüdlustele võtta üle Surma roll ülemaailmses sõjas, kus kõik peavad võitlema, kuniks pole ühtegi ellujäänut. Surm protesteerib jõuliselt oma ametikaotamise vastu ja kuulutab välja streigi, kuniks keiser lepib kompromissiga – keiser on nõus näitama eeskuju, kuidas õilsa eesmärgi nimel surra. Mõistetavalt on tegemist satiirilise maksahaagiga Hitleri nägemusele Kolmandast Reichist ja seda kandvale inimelu mitte väärtustavale ideoloogiale.

Muusikajuht ja dirigent Kaspar Mänd: “”Atlantise keiser” on kammerooperi vormi pandud suuremõõtmeline lugu, kus on ajatud tegelased nagu Surm ja Arlekiin, hullumeelne diktaator Overall, propaganda poolt töödeldud kergeusklik Bubikopf … tuleb tuttav ette?

Tõenäoliselt ei ole teist ooperit, mis on kirjutatud nii keerulistes tingimustes kui “Atlantise keiser”. Theresienstadti saadetud inimesed olid nagu kahe maailma vahel, teades, mis neid ees ootab, kuid teadmata, millal. Sellises olukorras nägid paljud ainsa võimalusena inimväärikuse ja moraali hoidmiseks luua muusikat ning kunsti. Nagu Viktor Ullmann ise oma päevikusse kirjutas, “ei istunud me mingil juhul Paabeli kaldail ega nutnud, vaid meie püüd luua kunsti oli samaväärne meie tahtega elada”.

Ja kummalisel kombel oli Theresienstadtis veedetud aeg Ullmannil loominguliselt kõige viljakam – valmis kammermuusikat, klaverisonaate, laule, näidendimuusikat ja ooper. Argimured, nagu noodipaberi puudus või salaja proovide korraldamiseks võimalusi leida, polnud takistuseks…

Ullmanni muusika on rikkalik sulam hilisromantismist, kabareelikest lauludest, atonaalsusest, bluusist. Ta tsiteerib luteri koraali, saksa hümni, Mahlerit ning lööklaule, mida tolleaegsed kuulajad ära tundsid. Kammerooperi kohta on selles loos palju kihte.”

Lavastaja Peeter Jalakas: “”Atlantise keiser” on teos, mis kutsub esile küsimusi loomingu sügavaimate ajendite kohta. Milline on see sisemine leek, mis innustab inimesi looma ka kõige raskemates olukordades, teades hästi, et nad seisavad silmitsi fataalsete ohtude ja vältimatult traagiliste tagajärgedega? Kas see on inimese kaasasündinud võime leida ilu ja tähendust isegi kõige troostitumates tingimustes, nähes seda ka surmaväljal tuules kõikuvas üksikus õies? Või on see pigem egoistlik, harjumuspärane tung üllatada teisi midagi enneolematut ja “lubamatu piire ületavat” pakkudes? Olla trotslikult oma harjumuspärasel tasemel “tuntud headuses”.

Ja kas selle eest võib kunstnik olla valmis maksma oma eluga? Või oli antud teose loomise peamiseks motiiviks soov lahkuda siit ilmast väärikalt ja teadlikult, püstipäi? Vastus on tegelikult hästi lihtne: meis kõigis on soov armastada ja olla armastatud. Sõltumata antustest ja oludest. Kunstniku asi on see üles leida ja seda meile meelde tuletada. Sõltumata antustest ja oludest.”