#ярусский/#maolenvenelane (2023)

Paljud praegused Eesti elanikud usuvad tänaseni, et riigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt Teise maailmasõja eelõhtul oli "vabatahtlik ühinemine". Eesti ise palus tulla Nõukogude Liidu kaitse alla, et see kaitseks teda Hitleri Saksamaa eest.

Tegelikult kaasnes selle protsessiga "võõraks elemendiks" kuulutatud inimeste hävitamine ja ümberasustamine. Nende hulgas olid mitte ainult eestlased, vaid ka paljud vene keelt kõnelevad inimesed. Üks näidendi tegelastest, Timur Guzairov, läheb justkui tööle arhiivi, kus ta loeb 1940. aastate uurimistoimikuid. Ta valib lugusid sõjaeelse Eesti Vabariigi venekeelsetest elanikest, kellega kui vanade, tõestatud nõukogude võimu vaenlastega käisid okupandid eriti karmilt ümber. Need on kohutavad lood purunenud eludest, hävitatud pereliikmetest.

Kuidas on võimalik, et 30 aastat pärast taasiseseisvumist usuvad paljud eestlased ikka veel, et nõukogude aeg oli Eesti ajaloo parim ja helgeim aeg?

Kuidas on võimalik, et nõukogude propaganda töötab ja kannab ikka veel vilja?

Miks paljud venekeelsed Eesti elanikud ei tea midagi 1918. kuni 1920. aasta Vabadussõjast, 1941. aasta 14. juunil alanud küüditamisest, 1944. aastast?

Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi ja tema perekonna kohutavast saatusest?

Ei tea või ei taha teada?

Kas need inimesed tunnevad end Eesti osana? Või on nad ikka veel Nõukogude Liidus? Vaatamata 30-aastasele iseseisvusele?

Millest nad mõtlevad? Millised on nende hirmud? Millest nad unistavad? Millest nad kardavad rääkida? Kas nad tunnevad end Eestis turvaliselt? Ja kõige tähtsam ja raskem küsimus – kas nad toetavad sõda, mille Venemaa on Ukrainas vallandanud? Ja kui nad toetavad, siis miks? Kuidas seda selgitada?