Kirjuta arvustus
Jaga oma muljet — sinu arvustus aitab teistel teatrisõpradel valida.
Soovid arvustust kirjutada?
Arvustuse lisamiseks ja teiste arvustuste hindamiseks pead olema sisse logitud.
Logi sisseArvustused 1
3 reklaamtahvlit linna servas
“Müüdud naer”, “Kannel” ja “Kadunud käsi” ei viinud mitte palgamõrtsukatega Brügges maid jagama, ega ka Inisherini sõrmilõikavate hingede vihavaenu keeristesse, vaid hoopis Metsikusse Võrru, kus asub üks iiri juurtega briti näitekirjaniku ja oscarivõitjast filmitegija Martin McDonaghi ehitatud räämas motell. Sedapuhku kadunud pole mitte ainult sõrmed, vaid terve käsi! Juba viimased 27 aastat. Selle kadunud käe omanik pole jätnud kõikse aeg jonni, vaid visa jälgedeajamine ta ongi siia hetke toonud, kus ühed noored on tasuootuses ta lootused kämbla leidmiseks üles kruttinud.
See on lavaloo lähtekoht, aga eluoht on ju juba sellessegi sisse kirjutatud. Nagu ka sünkmust huumor, eriti kui arvestada, kes on autor.
McDonagh ongi autor, kelle peale saab enamvähem kindlapeale minna (vähemalt minu maitse järgi). Seda on kavalalt teinud ka Markus Truup valides oma debüütlavastuse materjali. Nii täpselt konstrueeritud tekst ei lase ülekuhjata tüüpilise debüüdilõksu, ehk ideederohkusega, aga hoiab ka laiali valgumast. Samas pole ka see liialt turvaline materjal, arvestades fartleki, ehk tempomängu vajalikkust (kui laenata teatrikirjeldusse jooksutermineid). Markus Truup, kes praeguseks juba üle-eelmise lavakooli lennu lõpetanud, torkas eriliselt hästi juba lavakooli ajal, ent viimasel ajal ju ka Von Krahli/Ekspeditsiooni või VATi lavastustes ning ka mõnedes lühifilmides silma just oma superhea koomikanärviga. Isegi kui tegemist pole komöödiaga, siis ta oskab seda ka tõsistesse asjadesse doseerida just õige kaaluga (mõnikord lausa vaid aimamisi, aga mõnikord sedakaudu hoopis ärevust atmosfääri lisades), et see tema lavaloleku omakorda huvitavamaks, mitmepalgelisemaks, ehedust kaotamata põnevamaks jälgida muudab. „Kadunud käsi“ omakorda tõestab, et ta oskab ka lavastajana oma trupilt seda duaalsust välja meelitada.
Kuigi McDonagh on autor, kellega seoses ei tekiks ka muidu sisemist arutelu, et miks seda just tänases Eestis lavastada, sest iirilik lugudejutustamine on alati eestlaseid kõnetanud ja tõesti, üks praeguse hetke kuumimaid autoreid lihtsalt ei tõstata sedasorti küsimärke niiehknaa, siis sedapuhku on siin 1 rõhuasetus veel kohe…
Loe edasi: https://www.instagram.com/danzumees/