“Suhtumine ilusse on üks vene kultuuri läbivaid teemasid. Sellega tegeletakse mitmeti – alustades aktiivsest ja päästvast ilust Dostojevski loomingus ning lõpetades Sorokini tekstidega, kus sündsusetusega ilust kaugenetakse.
Juba üle saja aasta on üheks ilu etaloniks Tšaikovski ballett “Luikede järv”.
Hukule määratud ilu kujundist tulenev lõpetatus ja harmoonilisus annab sellele vene kultuuri meistriteosele globaalse tähenduse. Samas on “Luikede järve” ohtralt kasutatud ideoloogilistel eesmärkidel, mille kulminatsiooni oli balleti katkematu näitamine kõigis vene telekanalites 1991. aasta putši päevil, mil puuduv informatsioon poliitilise pöörde kohta salapärasel viisil kajastus Tšaikovski melanhoolses muusikas, nõiutud kordeballeti absoluutses alandlikkuses, Petipa-Ivanovi koreograafia sümmeetrias, lineaarsuses ja tasakaalus.
Esteetilise absoluudi segunemine sotsiaalse kontekstiga on antud lavastuse jaoks otsustava tähendusega.
“Luikede järve” erinevaid versioone on võimatu kokku arvutada. Nende seas on klassikalisi, ideoloogilisi, paroodilisi, vanamoodsaid, modernseid jne.
Meie lavastus ei ole järjekordne tuntud süžee tõlgendus ja võib otse öelda, et selles mõttes pole tal “Luikede järvega” midagi ühist. Lavastus on üles ehitatud kui kollaaž, kui “Luikede järve” tegelaste ning sotsiaalsete, kunstiliste, eetiliste ja esteetiliste motiivide peegeldus.
Tegijaid on “Luikede järv” huvitanud ennekõike kui märk, kui lõplik, suletud süsteem ning selle muutmise/muutumise võimalikkus ja vajalikkus. Loobutud on süžeest, rollijaotusest ja kanoonilistest stseenilahendustest. Palju kasutatakse vastandusi (must-valge, mees-naine, tuli-vesi, indiviid-grupp, üles-alla, fiktsioon-dokumentaal) ja paralleele (tants, lendamine, ujumine, enda ja teiste dekoreerimine, sport, dokumentaalkaadrid).
Spetsiaalselt selle lavastuse jaoks uuesti seatud Tšaikovski muusika (autor Sergei Zagny) loob õhustiku, kus romantilisest muinasjutust pärit unistused ja pettumused assotsieeruvad enesestmõistetavalt unenäoliste situatsioonide, veidrate olukordade, vedurite, aurikute ja argisebimisega ning kus prints Siegfried, kes vabastab Odette’i, meenutab millegipärast revolutsiooniklassikuid. Võib-olla aga polegi see prints, vaid kuri võlur Rotbart.
Ja võib-olla vabastamine ei tähendagi vabanemist.”
Saša Pepeljajev
Peeter Jalakas
