Pjotr Tšaikovski “Luikede järv” – vesi on selge ja klaar! Balletikunsti võrdkuju, maagiline muinasjutt hea ja kurja võitlusest, iga tantsija unistus. Kuid muuda nime vaid natukene, nõnda et tulemuseks on Musta Kasti, Katrin Pärna ja Janek Savolaineni “Luikede järved” … Vesi läheb kohe sogasemaks, põhjamudast väänlevad üles salapärased kasvud, kusagil ulbivad päästerõngaste ja balletikoolita näitlejad, kes hõikavad palavas augustiöises Luke mõisapargis üksteisele saamatuid repliike. Räägivad? Tantsimise vältel, vahepeal või koguni … asemel? Ja mida nad sellega siis öelda tahavad?

Lugu iseenesest on õnneks lihtne ja tuttav, räägib armastusest. Armastajatest. Võimatust armastusest, ebavõrdsest armastusest. On noormees, kes armub neidu. Aga neiu ei ole päriselt tema maailmast – neiu käib öösiti luigeks. Ümberringi on kurjad jõud, mis on selle liidu vastu. Ja nagu ikka klassikalistes tragöödiates, lõpeb keelatud lembus armastajate surmaga. Meie tahaks muidugi loota, et saab ka teisiti. Võib-olla isegi koomilisemalt. Ehk saame Tšaikovski klassikalisele kurvale loole anda õnneliku lõpu.

Ebaolulised pole selle lavaletoomisel praegusel ajal ka “Luikede järve” poliitilised allusioonid. Ehk saame elulegi anda õnneliku lõpu, kui selline veel kusagil olemas on.