Romeo ja Julia (2022)

See on teada-tuntud Willam Shakespeare’i keelatud armastuse lugu. Aga ei ole ka. Armastus on keelatud, kuid mitte vaenutsevate perekondade poolt. Armastus on keelatud kõigi nende poolt, kes ei pea õigeks Romeo ja Julia vanusevahet, mis ületab poolt sajandit.

Kõik teavad lugu armastusest, mis sündis keset vihavaenu. Kõik on kaasa elanud noortele armastajatele, kellel on võimalus lõpetada tüli, mille algust enam ammu ei mäletata. Kõigil on olnud tahtmine vahele astuda, et avada kättemaksust pimestatud inimeste silmad ja näidata neile tärkavat puhast armastust. Kõik on lootnud, et enne traagilist lõppu tuleb keegi, kes ütleb, mis on õige, mis vale, mida tegema peaks ja kuidas asjad jätkuda ei tohiks.

Aga see ei ole päris seesama lugu. See on lugu armastusest, mida me ei oska isegi õigeks või valeks pidada. Selles armastusloos ei tea me kohe, kelle poolt olla. Selles loos ei ole me kindlad, kes peaks võitma – kas armastus või miski muu? Selles loos võime ise vihaste leeri sattuda. Selles loos pole kindel, kas meid juhib kaine mõistus, puhas südametunnistus või ekslik eelarvamus.

Lavastuse tekstiversioonis on kasutatud järgmisi William Shakespeare'i teoseid: Näidendid „Romeo ja Julia”, „Kaks veroonlast”, „Palju kära ei millestki”, „Eksituste komöödia”, „Kaheteistkümnes öö”, „Kuningas Richard Kolmas”, „Mõõt mõõdu vastu”, „Lõpp hea, kõik hea”, „Cymbeline”, „Nagu teile meeldib” Georg Meri tõlkes, ning „Othello” ja „Macbeth” Jaan Krossi tõlkes. Poeemid „Venus ja Adonis” ning „Lucretia teotamine” ja sonetid 1, 62, 8, 4, 2, 110, 111, 120, 15, 23, 138, 92, 137, 87, 95, 40, 73, 64, 36, 87, 88, 89, 149, 112, 116 Harald Rajametsa tõlkes.