Hurmavalt stiilne, kammerlik ja traagiline “Romeo ja Julia”

Olen kaks korda käinud vaatamas Tartu Uue Teatri ja Vanemuise ühislavastust „Romeo ja Julia“, lähen kolmas kord veel. Eesti teater armastab Shakespeare’i, seda näitab lavastuste tihedus ja sagedus. Praegune Vanemuise väikese maja „Romeo ja Julia“ on hurmavalt stiilne, kammerlik ja traagiline. Muuseas, ka Ugala „Kirsiaed“ oli üllatavalt stiilne, peaaegu ballett.

Kriitikud, ärgake! Pole juhtunud lugema teie heasoovlikke arvamusi noore lavastaja Eliise Metsanurga lavastuse kohta. Julgus luua usutav lugu noore Julia ja vana Romeo armastusest on eriline. Algusest peale pitsitab südant ja paneb kikkiskõrvu kuulama Shakespeare’i värssi. „Kui vaatajad on meie vastu head, me püüdmine teeb tasa tüki vead“.

On eriline, et Ilo-Ann Saarepera Juliana ja Aivar Tommingas Romeona nii elegantselt ja usutavat mängivad, pidades veel silmas tekstirohkust, värsitakti, eesti keele musikaalsust ja muud.

Braavo!

Näitlejate vanusevahe, mis on märkimisväärne, loobki etenduses pideva pinge, see ei lase lahti. Peaosaliste füüsiline ilu kütkestab. Ka kogu trupp, mis on rüütatud voogavasse rohelisse sametisse, on suursugune. Kunstniku Kristiina Põllu töö oli juba Serafima+Bogdani lavastuses üllatusi täis. Etendusse sekkub oma sõnavõtuga lauluvormis Jarek Kasar. Ka laulusõnu tuleb hoolsalt kuulata, leiad irooniat, osavõtlikkust ja tarku tähelepanekuid. Aitäh kogu trupile hingestatud mängu eest.

Ja ei maksa uskuda M. Petersi Sirbis 20. jaanuaril ilmunud mõtet „Ei mingit lõpetavat sõnumit ei tule“. Tule taevas appi! Mis sõnumit veel sellesse igavese armastuse poeemi vaja on?

„Ei ole loost küll kuuldud kurvemast kui lugu Romeost ja Juliast.“