Tristan ja Isolde (2022)

Keskaegsetest legendidest pärit Euroopa tuntumaid armastajapaare Tristan ja Isolde on inspireerinud kirjanikke, kunstnikke, teatri- ja filmiloojaid juba pea tuhat aastat. Iiri printsess Isolde ja kangelaslik rüütel Tristan tunnevad teineteise vastu maagilist külgetõmmet, kuid nende kohtumine toimub olukorras, kus Tristan on aidanud oma kasuisal, Cornwalli kuningal Markel alistada Isolde kodumaa ning tapnud naise kihlatu, olles ise selle käigus saanud ränga haava. Tristan laseb end varjunime all Isolde juurde viia, kuid Isolde tunneb ta ikkagi ära ning üritab vaenlast tappa, ent loobub kiiresti, sest armub mehesse. Tänuks paranemise eest vannub Tristan talle igavest truudust.

Tristan ei tunne end Isolde väärilisena ja läheb teda kosima hoopis kuningas Markele, nii saaks Isoldest Cornwalli ja Iirimaa ühendatud riigi kuninganna. Isolde näeb seda aga reetmisena ja nad otsustavad koos Tristaniga mürki juua. Plaanist kohutatud teenija Brangäne valab karikasse mürgi asemel armujooki ja nii on Tristan ja Isolde nüüdsest ühendatud armastusega, mis on tugevam kui surm.

Armastusest haaratud Wagneri ooper, keda inspireeris Arthur Schopenhaueri pessimismi filosoofia, esietendus 1865. aastal Münchenis. Ooperilavastaja Liis Kolle debüteeris Vanemuise teatris aastal 2002 ning naaseb nüüd, et esmakordselt Vanemuise ajaloos tuua lavale Wagneri ooper.

Armujookide ja keskaegsete rüütlite maailm võib tunduda kaugena, üldse mitte meisse puutuvana, kuid kas me pole tänapäevalgi nõus Tristani kombel loobuma armastusest au, kohusetunde või kellegi teise hüvede nimel siirast soovist head teha, ent välja tuleb… Alles uskudes, et on nõiutud ega saa enam sündmuste käiku peatada, anduvad Isolde ja Tristan oma armastusele. Kas aga selleks on alati vaja võlujooki?
– lavastaja Liis Kolle