Kuldõun puukausis (2021)

Miks selgub nii mõnegi teadlase või filosoofi uuenduslike ideede ja plaanide tegelik mõte ja eesmärk alles aastakümneid hiljem, tihtipeale pärast autori lahkumist siitilmast? Teda võidakse pidada veidrikuks või isegi hullumeelseks, keda ühiskonnas küll näiliselt takka kiidetakse, kuid seljataga kirtsutatakse mõne ennekuulmatu väite peale nina või kirutakse suisa maapõhja.

Selline oli paljuski ka rahvavalgustuslikul sajandil elanud kirikuõpetaja Johann Georg Eiseni saatus. Ehkki kaasaegsete poolt mittemõistmist leidnud jumalasulane saavutas isegi Vene keisrikojas kõrge maine, ei suutnud ta läbi murda kohalike mõisnike rumalast vastuseisust ja tagakiusamisest.

Siiski jõudis ta oma Torma eluperioodil nii kohaliku rahva kui ka kogu Liivimaa talurahva elujärje parandamiseks teha hämmastavalt palju, nii et, teda võib õigusega nimetada Torma valgustajaks.

Saksamaalt pärit Eisen tegutses Torma ja Lohusuu pastorina aastail 1746-1775. Eisen murdis ettekujutuse kirikuõpetajast kui vaiksest, tagasihoidlikust mehest, kes tegeleb vaid hingeharimisega ning maistesse asjadesse liialt ei sekku. Eisen oli nii majandusmees kui filosoof, kes püüdis oma ideid rahva seas juurutada. Suuresti tema eestvõttel rajati ka siiani tegutsev Torma kivikirik.

Eisen sai Vene impeeriumis kuulsaks esimesena, kes keisrinnale talupoegade pärisorjusest vabastamise ideed tutvustas.

Lisaks praktiseeris ta arstina ning tutvustas Vene keisrikojas köögiviljade kuivatamise ideed, mis eriti meeldis sõjaväe toiduga varustajatele. Eisen levitas uusi puu- ja aiaviljasorte kohaliku rahva hulgas ning püüdis puhastada isegi kristlust, tema meelest ebavajalikest ideedest ja liialdustest.

Tema uuenduslike ideede järelmõjusid võib märgata ka tänases ühiskonnas.

Lavastus veab võrdlusmärgi mitte niivõrd Eiseni eluloolistele seikadele, vaid selle 250. aasta taguse aja ja tänapäeva vahele.