„Ma armastasin sakslast“ on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Eesti noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli. Saksa tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness.
Minu armastus tema vastu pidi küll juba siis olema väga sügavale juurdunud. See armastus oli ehk juba enne minus olemas. Ta oli ehk sajandeid minu ja mu esivanemate veres latentselt hingitsenud, muidugi ebateadlikult, sajandid põlevat viha ja jumaldavat imetlust.
Ma usun nüüd juba kindlasti, et armastasin Teid juba enne meie tutvumist, ainult et ma veel ei teadnud, et just Teie see olete, keda ma armastan.
Elmo Nüganen: “Ta (Oskar) armastas sakslast rohkem kui Ericat. Ja see minevikulisus omakorda viitab sellele, et mitte ainult Oskar ei armastanud sakslast, vaid ka tema vanemad, vanavanemad ehk nagu Oskar tunnistab: see armastus oli temas varjatult olemas juba sajandeid. Oskar ju imestab selle üle, kuidas armastus Erika vastu oli hingitsenud temas juba enne, kui ta Ericaga kohtus. Nii nagu ta oli saanud koos emapiimaga üheaegselt nii vihkamise kui ka jumaldamise. See on Tammsaare mõõtühik, millega tuleb mõõta seda romaani.”
Rein Veidemanni intervjuust (5. detsember 2009, „Postimees“).
