ÜLT (2021)

Renate Keerdist on saanud Eesti teatrimaastikult teatavas mõttes fenomen. Tema uuslavastusi oodatakse, vanu vaadatakse korduvalt üle. Alati käib nendega kaasas teatav salapära, sest auteur on võtnud hoiaku, et ta ei taha enne lahti seletada ega jagada kellegagi väljaspool loovtruppi, mida ta parajasti teeb, millest see on, milline see on... Salapära on ju müstiline ning tekitab isu teada saada. Inimlik. Turunduslikus mõttes suurepärane. Kuigi samas tegelikult juba nii mitutki Renate lavastust näinuna ka just Renate poolt igati mõistetav. Ühest küljest tema lavastused on nii paljustki ning nendele konkreetselt mingite lausetega hõlmata polegi ehk võimalik...teisest küljest asju ette seletades tekivad (ja seda eriti füüsilise teatri puhul) tarbetud ootused ning kärbib vaataja fantaasialennu tiivad lennuvõimetuks. Samas on ju Renate lavastusi vaatama minnes teada tema esteetika, tema stiil, tema illusiooniderikas, fragmentidest kokkuehitatud pusle, mis on justkui tantsuline teater, ent ometi mitte, justkui füüsiline teater, ent ometi mitte ainult, komöödia, aga seda vaid vaataja peas, olenevalt tema huumorimeelest ja teatri toimumise päeva vastuvõtlikkusest (ma ei naernud vist kordagi Vaimukuskussi vaadates, ometi terve saar hüsteeriliselt hirnus naerda).

Loe edasi: https://danzumees.blogspot.com/2021/02/ult-eesti-noorsooteater.html