Teatripäeva läkitus 2024

Tänavuse teatripäeva läkituse on kirjutanud norra proosa- ja näitekirjanik Jon Fosse.

Jon Fosse (pildil) on meie aja üks olulisemaid kirjamehi, kes pälvis 2023. aastal Nobeli kirjanduspreemia "uuenduslike näidendite ja proosa eest, mis on andnud hääle sõnastamatule". Foto: Samlaget / teatriliit.ee

Jon Fosse on meie aja üks olulisemaid kirjamehi, kes pälvis 2023. aastal Nobeli kirjanduspreemia “uuenduslike näidendite ja proosa eest, mis on andnud hääle sõnastamatule”.

Kunst on rahu

Iga inimene on ainulaadne ja samas sarnane kõigi teiste inimestega. Ainulaadsus on väline ja, mõistagi, silmaga nähtav, aga igas inimeses on midagi, mis kuulub ainult sellele inimesele. Me võime seda nimetada hingeks, või vaimsuseks – või siis pole vajagi seda kuidagi nimetada, las ta lihtsalt olla.

Ent kuigi me oleme erinevad, oleme me ka sarnased. Inimesed igas maailma nurgas on põhiolemuselt sarnased, ükspuha, mis keelt me räägime, milline nahavärv meil on, või milline juuste värv meil on. On ehk isegi paradoksaalne, et me oleme ühekorraga nii sarnased kui ka erinevad. Ja võib-olla ongi inimene paradoksaalne oma keha ja hinge vahelise pinge olukorras, vastuolus kõige maisema ja immanentsema ning transtsendentse, materiaalseid, maiseid piire ületava vahel.

Kuid kunst, hea kunst, suudab imelisel moel ühendada täiesti ainulaadse ja kõikehaarava, jah, kunst suudab muuta ainulaadse, võib isegi öelda, võõra, universaalselt mõistetavaks. Kunst lõhub keelte, maailmaosade ja riikide vahelisi piire. Kunst ühendab mitte ainult seda, mis iseloomustab iga üksikut inimest, vaid hoopis teises mõttes ka seda, mis iseloomustab inimeste gruppe, näiteks rahvaid.

Ja kunst ei tee seda seeläbi, et muudab kõik ühesuguseks, vaid vastupidi, erinevust esile tuues, jah, seda võõrast. Heas kunstis paelub just võõras, see, mida me täielikult ei mõista ja ometi mingil moel mõistame, mõistatuslik võib vast selle kohta öelda, jah, see, mis loob transtsendentsuse, jumaliku, ülevoolava, mis peab kunstis olema ning milleni kunst meid viib.

Ja ma ei suuda välja mõelda paremat viisi vastuolude lahendamiseks. See on just vastupidine vägivaldsele konfliktile, mida me liigagi sageli näeme lahti rullumas destruktiivsete katsetena hävitada see võõras, ainulaadne teine, sageli kõige elajalikumaid tehnilisi uuendusi kasutades. Sünnib terrorism. Algab sõda. Sest inimesel on ka loomalik külg, ajendatud instinktist, kus teine, võõras, ei tundu paeluvalt mõistatuslik, vaid näib ohuna tema eksistentsile. Ja siis kaob see ainulaadne, see erinev, mis on universaalselt mõistetav ja muutub kollektiivseks sarnasuseks, kus see, mis on teistsugune, on oht, mis tuleb alistada. See, mis väliselt on erinev, näiteks erinevad usundid või poliitilised ideoloogiad, muutub millekski, mis tuleb maha suruda ja alistada.

Sõda on võitlus inimese seesmise, ainulaadse vastu. Ja see on võitlus kogu kunsti vastu, võitlus kogu kunsti olemuse vastu. Ma otsustasin rääkida kunstist üldiselt, mitte vaid teatrikunstist, ja seda sellepärast, et hea kunst, ikka sisimas, on alati ühest ja samast, sellest, et täiesti ainulaadne, täiesti erinev, muutuks universaalseks. Kunst oma väljenduses ühendab ainulaadse ja universaalse. Mitte erinevat eemaldades, vaid seda esile tõstes, võõral selgelt esile tulla lastes.

Sõda ja kunst on vastandid, samamoodi nagu sõda ja rahu on vastandid, lihtsamast lihtsam. Kunst on rahu.

Norra keelest (nynorsk) tõlkinud Ene Aschjem

Seotud inimene:

Jon Fosse (64)

Autor: Jon Fosse (Norra)
Allikas: Eesti Teatriliit
Link: https://www.teatriliit.ee/uudised/teatripaeva-lakitus-2024
Kuupäev: 27.03.2024
Foto: Samlaget / teatriliit.ee

Veel artikleid

Kommentaarid

Telli teavitused
Teavita mind
0 Kommentaari
Tekstisisesed arvamused
Vaata kõiki arvamusi

Tere tulemast!

Eesti Lavastuste Andmebaas
ootab Sind oma teatrielamusi jagama.