Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920 alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Selle baasil tekkinud Draamastuudio esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis 1937 nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989).

Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art nouveau stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja (valmis 1910, mitmed vanemad teatrihooned purustati Teises maailmasõjas). Lisaks suurele saalile (kuni 431 kohta) on siin ka 1960ndatel juurde ehitatud väike saal (146 kohta) ja 2004 avatud Maalisaal (70 kohta). 2004. aasta remondi käigus uuendati ja kaasajastati põhjalikult lavatehnika, 2009. aastal renoveeriti täielikult kogu lavatagune hooneosa.

Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja.

Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uuele dramaturgiale eri maadest.

Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955 alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 1970–1976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule režiile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed.

Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus põimusid rahvuse ja üksikisiku saatus, ajaloolised valikud. Esmakordselt jõudsid lavale seni keelatud teemad nagu eestlaste põgenemine Läände läheneva Punaarmee eest, nõukogude repressioonid, küüditamine, sunniviisiline kolhooside loomine, metsavennad.

Taasiseseisvuse aja olulisimaid autoreid on füüsikust ja filosoofist Madis Kõiv oma keerukate mälule ja mäletamisele keskenduvate näidenditega ning Andrus Kivirähk, erakordse humoristiandega kirjanik, kelle ülipopulaarsed näidendid uurivad rahvuslikku mentaliteeti ja kritiseerivad selle nõrku kohti.

Uut algupärast dramaturgiat tutvustatakse publikule ja teatritegijatele igaukuisel uute näidendite avalikul lugemisel, samuti antakse Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid raamatuna välja.

Eesti Draamateatri elujõu üks allikas on tema mitmekesisus. Lisaks traditsioonilisemat laadi psühholoogilisele teatrilaadile on siin alati olnud ruumi katsetusteks. Draamateatri missioon on olla rahvusteater, aga samas on ta kõige paremas mõttes rahva teater. Siit leiavad oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse mitmed erinevad sihtgrupid. Igal hooajal esietendub ka üks lastenäidend. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Merle Karusoo, Priit Pedajas. Alates 2018. aasta sügisest on Eesti Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr ning alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja.

Eesti Draamateatris on töötanud väga paljud kuulsad ja armastatud eesti näitlejad. Nagu öeldud, kasvas see teater välja koolist. Professionaalsest tipptaset on siin alati hinnatud, ka hiljem on trupp pidevalt täienenud kõrgharidusega noorte näitlejatega, trupi kõrgest tasemest räägivad muu hulgas rohked eesti teatri aastaauhinnad.