Kristel Mäeots

Tule teatrisse, kirjutas sõber ja saatis FB-lingi. Oh, kõigest 45 minutit, sobib, tulen! Vaatasin vaid pealkirja ja etenduskohta, rohkem ma eelteadmisi ei soovinud, hea oli eelarvamustevabalt end üllatada lasta. Siseneme mööda järsku kahe küünlaga ääristatud treppi alla Tampere Maja keldrisse, maksame piletite eest ja suundume istekohtadele. “Joped võite selga jätta, siin on päris jahe”, sõnab pileteid müüv ja muidu ringi asjatav Kalev Kudu. Sisetunne käsib siiski üleriided varna riputada, mida ka teen, jahedusevärinad hakkavad keha ja vaimu oodatavaks etenduseks ette valmistama. Istmeid on kokku 10, asetsevad kahes kitsas reas. Istume sõbraga esimesse ritta, vaikselt saabuvad ka teised teatrikülastajad, vabu kohti jääb 3. Tunne on peaaegu sama isiklik nagu mõne aasta tagusel Tartu Uue Teatri “Hingede öö” etendusel, aga elamus tuleb hoopis teistlaadi, see on selge. Istume, hakkab juba üsna jahe, kohvi tahaks või teed, aga pole enam aega kusagile kohvikusse joosta. Istume ja vaatame hämaras saalis ringi, 2 näitlejat on terve see aeg laval olnud, hämaras ja vaikselt. Algab. Sisseloetud heliriba kannab saali kahe naishääle jutustatud kõnekatked, mis räägivad teineteisest üle, sama tekst aina kordub. Kuulan esmalt üht, siis teist häält, siis taban end oma isiklikelt mõtetelt, sest kuulatav tekst hakkab nüristama, korduv jutt muutub tapeediks, mida enam ei märka. Ebameeldiv avastus, nagu elus üldiselt - olgu kuitahes nõme või valus olukord, kui see üle mingi teatava piiri kestab, muutub see tavapäraseks, sellele ei pööra enam erilist tähelepanu, ei jõua olla tundlik ja osavõtlik, tuimus hakkab prevaleerima, nõnda me lepime nõmedate olukordadega, ei hakka vastu, ehk isegi ei nurise, aga ei oska ka enam siiralt rõõmustada, tuimus ei lase. Tekst katkeb lõpuks, näitlejad hakkavad laval ringi asjatama, süütavad küünlaid, räägivad oma lugusid. Tükk on Ukraina sõjast, aga võib olla mistahes paigast, kust on kadunud tavapäraselt mõistetav inimlikkus ja kus ilmnevad välised võikused ning ka helged paigad neis, kes ise kannatavad ning püüavad ligimeste kannatusi vähendada. Kuulan neid õõvastavaid lugusid, mida on maailmale läkitanud inimesed Ukrainast, kes praegugi viibivad sarnastes pimedates keldrites, lootusetuses ja teadmatuses, kas nad homset näevad, kas nad seda üldse soovivadki, ehk tuleb hoopis lunastav plahvatus, mis sellest maisest põrgust päästab, maailm on ju teadlik, saadetakse abipakke ja relvi, mõistetakse agressorriigi tegevus hukka, aga miski ju nagu ei muutu, ikka on külm, kõht tühi, pommimürin ja südameis juba lahkunutest jäänud sügavad augud. Kui kaua veel? Kas see maailm ei muutu kunagi? Vaatan näitlejaid ja vaatlen ennast, kas ja kuidas reageerin, nutma ei hakka, mitte et valus poleks, on küll, vägagi. Näitlejad mängivad hästi, ma usun nende liigutusi, näoilmeid, lausutud sõnu, kõik jõuab kohale. Lava on eriliselt minimalistlik: keldripõrand, laetalad, millele miskit on kirjutatud, tühjad seinad. Ja siis on põrandale laialipillutud mänguasjad, mida lavalolijad kokku koguvad, kuuma veega üle kallavad, klaasanumas vee ning kruusa sees loksutavad, vaatajaile jagavad ja hiljem ka ära korjavad - selgitusi jagamata, ise tuleb aru saada. Pisikesed tükkideks lammutatud Barbinukud, kõristid, plastmassjubinad, kõike ei suutnud või tahtnud jälgida, niigi sai aru, et elud on laiali kistud ja kui ka veel keha on terve, siis hing lehvib ja käriseb kui kulunud kaltsuvaip. Mina sain mõnda aega enda käes hoida üht nukujalga ning beebimänguasja, kõrisevat trummipulka - et mida küll juhus mulle jutustada soovis, kerkis kohe küsimus. Ja kõik need enda jaoks aktuaalsed mured ning asjatoimetused meil siin vabas Eestis tundusidki kui beebimänguasjad, mis korraks pihku pisteti, siis jälle ära võeti, korraks tundus, et olen saanud ärateenimatu kingituse, aga õnneks peagi ka vabastati sellest süllekukkunud õnnest - ära oota armuande, ära liigselt kiindu, ole valmis kõigest materiaalsest loobuma, aga säilita eneses hoolivus ning inimlikkus, armasta kõigele vaatamata ning kõike nähes! See kolmveerandtund oli hästi kulutatud aeg, pausid kandsid ning mõtteid ja tundmusi aina kerkis kui õhumulle varjulisest metsaallikast, veel tänagi, 10 päeva etendusest osasaamisest hiljem. Mine teatrisse, Annabelil ja Epul on Sulle mõndagi jutustada!