Kontrabass (2019)

„Iga muusik kinnitab teile meelsasti, et orkester võib igal ajal loobuda dirigendist, aga mitte kontrabassist,“ väidab ülevas meeleolus Mees kontrabassiga.

Kontrabassimängija jaoks on tema pill palju enamat kui instrument – kontrabass on nagu lähedane elukaaslane, kelle suhtes tuntakse kiindumust ja vastumeelsust. Ühel hetkel on tunded ülevad: „See, milleni ma jõuda tahan, on konstateering, et kontrabass on kindlalt kõige tähtsam orkestripill üldse. See ei paista temast küll välja. Aga ta moodustab kogu orkestri karkassi, millele ülejäänud orkester saab üldse tugineda.“ Aga tunneteskaala teises otsas võib olla hoopis ärritus ja tüdimus: „Muide, ma ei tunne ühtegi kolleegi, kes oleks hakanud vabatahtlikult kontrabassi mängima. Ja kuidagi võib sellest ka aru saada. See instrument ei ole just eriti käepärane. Kontrabass on rohkem, kuidas ma pean ütlema, takistav ese kui pill.“

Vihkamise-armastuse suhe oma pilli avab meile ka üksildase inimese läheduseigatsuse, pendeldamise muusikarõõmu ja töörutiini vahel. Tunded ulatuvad melanhooliast ülevuseni, üksinduse traagikast boheemlasliku argielu koomikani. Kui tahes tähtsat rolli ka ei mängiks mehe elus kontrabass, täidab tema südant ikkagi armastus teise inimese vastu ja orkestriaugust kiirgab igatsev pilk kauni soprani poole laval...

„Kontrabass“ on kirjutatud pihtimusena, kõneleja pöördub kuulaja poole – kas need oleme meie, saalisistujad, või hoopis ta enda peegelpilt, publik saab kuulda mehe sisekõnet? Guido Kanguri sõnul ei ole see näidend tema silmis sugugi mitte monoloog, vaid ikka dialoog muusikaga – mitu aastat, mil see näidend lauanurgal seisis ja oma järge, teadis ta, et soovib seda teha koos elava muusikaga.

Mingo Rajandi sai 2020. aastal „Kontrabassi“ muusika eest Eesti teatri muusikalise kujunduse ja originaalmuusika aastaauhinna.